Alalisvoolumootorite neli ergutusmeetodit hõlmavad järgmist:
Pidev magnetergastus: tuntud ka kui püsimagnetergastus. Sel viisil kasutab mootor magnetpoolusena pidevat püsimagnetit, ilma et oleks vaja välist toiteallikat, seega on mootoril kõrge kasutegur ja stabiilsus. Kuid sel viisil ei saa mootor saavutada kiiruse reguleerimise funktsiooni.
Jadaergutus: selle meetodi puhul on armatuur ja ergutusmähis ühendatud järjestikku ning armatuuril ja ergutusmähisel on ühine toiteallikas. Sel viisil on mootoril suur käivitusmoment ja lai kiiruse reguleerimisvahemik, kuid selle kasutegur on madal ja see on altid ergastuse kontrolli kaotamisele.
Paralleelne ergutus: selle meetodi puhul on armatuur ja ergutusmähis ühendatud paralleelselt ning armatuur ja ergutusmähis saavad toite erinevatest toiteallikatest. Sel viisil on mootoril kõrge kasutegur ja stabiilsed tööomadused, kuid kiiruse reguleerimise vahemik on kitsas.
Komposiitergutus: Selle meetodi puhul kasutab mootor nii jada- kui ka paralleelse ergastuse meetodeid, see tähendab, et armatuur ja ergutusmähis kasutavad samaaegselt nii jada- kui ka paralleelse ergastuse meetodeid. Sel viisil on mootori eelisteks suur käivitusmoment, lai kiiruse reguleerimisvahemik ja kõrge efektiivsus, kuid tootmis- ja hoolduskulud on kõrged.
Ülaltoodud on neli alalisvoolumootorite ergutusmeetodit, millest igaühel on oma rakendusala ning eelised ja puudused. Sobiv meetod tuleks valida konkreetsete vajaduste ja rakendusstsenaariumide põhjal.

